linn laupäeva õhtul

Selline näeb välja meie linnake lauäeva õhtul. Mitte ainult, seda juhtub alatasa. See siis vaade majatrepilt paremale...

...ja vasakule... Ainsad tuled, mis paistavad, on naabermaja trepiastmete lambikesed.
Tagurdad hoovist välja koba peale, aimamata, kas taga võiks olla mõni jalakäija või hull jalgrattur. Kõnniteel võid vastutulijaga ninapidi kokku joosta.

Aga mis siis, vallimäel pidi kena valgustus olema! Meie siin linna ääres murdku trepist koba peale alla minnes kasvõi jalad, who cares....

Põhjust rõõmu tunda on aga loodusravist! Eile unustasin oma massaažiaja ära, sest päeva jooksul ei tulnud kordagi meeldegi, et kuskilt midagi valutas. Seda siis pärast 40 minutit ujulat ja vähest õunaäädikaga määrimist.

ei sobi mulle ikka see kliima...

Mis sa teed, sellise sügisniiskusega (küll on ikka kole-kole kuu see november, kui on nii pime ja sompus ja pime kogu aeg!) lööb mu krooniline abaluualune valu jälle välja. Olen nädalakese püüdnud neuroloogi nõuande järgi elada (ta oli siit minema löödud, kuulsin), et hauka aga ibuprofeni ja määri aga salviga ja õpi selle valuga elama. Aga kaua sa jaksad, kui abaluu vahel närib ja närib. Närib ja närib lõpmata...
Täna oli mul Rõõmusaarele helistada asja. Uurin, kuidas väikestel saekaatritel läheb. Jutu lõpus küsisin, et kuule, Jüri, sa suur loodusravitseja ja taimetark, kas võib isiklikku nõu ka küsida. Pakkus lahkesti. Ütles kohe (ei pidanud raamatutestki järgi vaatama!), et siin aitab ainult kaks asja. Et üks leevendab valu ja teine ravib. See, mis valu leevendab, on naturaalne õunaäädikas, soovitas mingit Audrus tehtut, viieprotsendilist. Tõin poest ära.
See, mis ravib, ja tema sõnul ainus asi, mis närvipõletikke ja radikuliiti ravib, on külm vesi. Ja mitte lihtsalt külm dušš, vaid külmaveenõusse pugemine, nii et peanupp ka vee sees. Ütles, et kui tahan lõpuks sellest jamast lahti saada, tuleb mul vann või tünn osta, kuhu siis pärast hommikuvõimlemist (siis tuleb vist seda ka tegema hakata) sisse hüpata.
Peaks homme uuesti üle küsima, et kas külmakamber ka kõlbaks.
Igatahes käisime Emsuga täna ujulas. Et alustaks 27kraadise veega. See oli küll mõnus.

peab ennast miskitmoodi ikka käsile võtma

Tiigi juures käies saab vastvõttu oodates igasugu huvitavaid materjale lugeda. Näiteks, et talvel peab sööma vürtsikat toitu ja rohkem liha, et organismi soojas hoida. Kohustuslike vürtside hulka kuuluvad ka ingver ja kaneel.
Viimati lugesin, et vastu talve oleks tark tegu paar kilo juurde võtta.
Iseeneselegi märkamatult olen selle targa teo ära teinud. Aga targana see ei tundu, muudab mu hoopis okkaliseks. Paha on olla, kui sääraseks mütakaks muutud.
Täna hommikul otsustasin, et õhtul võtan kõnniringi ette. Pärast õhtusööki kadus aga kõik optimism nagu tavaliselt. Kas on pime või külm või mõlemat. Kas sajab. Vihma. Lund. Lörtsi. Või on libe. Või lihtsalt ei jaksa.
Pärast Ringvaadet sundisin end välja oma kuuejapoolesele ringile. Niiiiiii raske on soojast toast mugavalt diivanilt välja kobida, pimedale rajale, kus kokkuhoiuks põleb ainult iga kolmas valgusti.
Rahvasportlasi oli täna aga üllatavalt rohkesti. Algul tulid vastu kaks kepikõndijat, siis jooksja, siis niisama kõndija, siis kolm kepikõndijat, veel üks jooksja ja üks koeraga jalutaja. Selline rahvastatus siis esmaspäeva õhtul.
Igasugu viirused murravad rahvast. Seagripp ja kõhuviirus (vist oli peene nimega nanoviirus?) ja kurguviirus. Võtame hoolega Citrosepti. Küüslauk on meie majas teadagi tabu.

majadeuudiseid

Viimastel päevadel olen sattunud mõningate majauudiste otsa. Kolu mõis on nüüd siis müüdud. Jälle. Kinnisvaramadalseisus sai 5,8 miljoniline mõisakompleks müügis olla nädal aega. Endise Turgel Grupi omanikud on nüüd siis mõisanaabrid - üks neist osatis Käru mõisa ja teine nüüd siis Kolu, meie armsa lapsepõlve-Kolu lapsepõlvekodu.
Teine uudis on see, et Paide saab omale Hesburgeri. Koos Jazziga muidugi. Krunt on neil ideaalne, isegi oleme seda kohta aastaid vaadanud ja mõelnud, miks ometi ükski kiirtoidukoht siia ei tule. Nüüd siis tulebki.
Mis siis veel vahepeal toimunud on? Kristel ja Rene käisid lastega täna külas, poisid on natsa üle kahe ja tirts sai täna 8kuuseks.
Tiigi juures käisin eelmisel nädalal, mulle kuidagi ei meeldi mu hommikused silmaalused. Rääkis muidugi sama juttu, mis varemgi - pulss on liiga aeglane, vereringe liiga aeglane, vererõhk madal ja öösel jääb kopsude töö liiga aeglaseks ja ikka aeroobne treening, aeroobne treening. Et iga päev 2-3 kilti on palju parem kui kaks korda nädalas 6,5. Ja et oma tundliku maoga peaksin loobuma kohvist?!! või siis vähemalt oma tassikese lõunasse lükkama, õunu ja õunamahla ka praegu ei või. Ega küüslauku. Mida ma muidu ka silmaotsaski ei talu.
Küüslauk on muide meil nädala sõna, mis oma kulminatsiooni saab homses lehes. Et gripibuum on küüslaugu hinda kõvasti kergitanud ja et poes on ainult Hiina ja Hispaania oma ja et apteekrid ise neid küüslaugupreparaate ei võta ja soovitavad ikka ehedat kraami. Ja et kes küüslauku silmaotsaski ei kannata, määrigu enne söögitegemist potid-pannid seestpoolt pooleks lõigatud küüslauguküünega kokku, abiks seegi. Ja et magamistuppa võiks ka panna, isegi sellel õhku heljuval aurukesel on antibakteriaalne toime.
Ja veel - apteekrid tunnistasid nina kirtsutades, et töö juures on neil kohati ikka vänge küüslauguhais. Inimesed võtavad gripiennetust täie tõsidusega!

säh mulle

Olen absoluutselt allergiline pealkirjade suhtes, kus masu inimesi millekski sunnib. Ja kas sa näe, milline üllatus tänasel kenal hommikul! Just sellise väitega pealkirja on veebiversioonis saanud minu enda lugu!!!
Pole mõtet vaidlema hakatagi, veebis peab pealkiri müüma ja bla-bla-blaa. Püüan siis lihtsalt alla neelata. Vastik on ainult leida oma nime kellegi teise mõttevälgatuse alt. Eriti sellise, mis juba kaugelt ärritama hakkab.
Lugu iseenesest tuli vägagi huvitav, kuigi algul puiklesin täiega vastu. Et rehvivahetusaeg maha magatud. Aga kui helistama hakkasin, selgus nii mõndagi. Et nii mõnigi autoomanik jätab enesetapja mulje. Et autodele tahetakse alla panna totaalseid pastlaid. Mõni tuleb töökotta rehvidega, mis on 20 aastat kuskil kuuri all vedelenud. Mõni toob neli kõverat rehvi. Mõni toob torkeauguga, et lappige ära ja pange alla. Uute rehvide müük on olematu. Mis talvistel teedel tänavu toimuma hakkab? Eriti turvaline ei tundu seal olevat, kui autoomanikel raha pole ja loodetakse talve hakkama saada mingite viledaks kulunud kasutatud rehvidega, mis Soomes või kuskil mujal on ära visatud kui kõlbmatud.

nüüd saan jahimeeste tundlikkusest aru

Kuu algul tegime uudise vastvalminud Eistvere jahimajast. Sedakorda siis teisest ja ka viimasest, enam laiendada peremees ei taha, sest jahimehed hindavat privaatsust.
Jahimaja ise on muinasjutuliselt ilus! Sealsed jahituristid, aga ka loodusturistid on peamiselt suurettevõtete juhid maailma väga erinevaist paigust. Keda ei huvita ilmtingimata just "veretöö", vaid ka majakese akendest paistev järv ja park, meie sood ja rabad ja ürgsed metsad. Kes tulevad siia puhkama. Enamusel on jahil ka fotokas kaasas, mõni istub metsas ja joonistab.
Aga mis mind tookord peremehega rääkides imestama pani, oli tema ülitundlikkus jahiteema vastu. "Räägime majast, aga mitte jahipidamisest," oli ta resoluutne.
Veel meenub, et mingi karulaskmise loo olid jahimehed pika kauplemise peale nõus rääkima ainult sel juhul, kui kommenteerida ei saa.
Nüüd saan aru küll, miks nad rääkida ei tahtnud. Pärast äsjailmunud uudise "Järvamaal kütiti üle saja põdra" kommentaaride lugemist. Lugejate arvates on jahimehed mitte kütid, vaid mõrvarid, tapjad, kurjamid, kes halastamatult mõrvavad põdralapsi ja -emasid. Korraldavaid tapatalguid. Tapavad, kuigi poed on sööki täis. Verejanulised, tapahimulised.
Hämmastav ikka, millist rumalust kommentaarides välja valatakse...
Aga mõned pildid siis ka.

imetore nädalavahetus lõppes mitte nii toredalt

Üks toredamaid nädalavahetusi tüki aja jooksul. Konverentsi ajaks pakkusime tallinlastele öömaja ja laupäeval ka lõunat, esimesel ööl mahutasime meile magama 11 inimest, lõunalauda koguni 15. Marutore, kui on nii mõnusaid sõpru!
Pühapäevahommikul oli isadepäevahommikusöögilauas lapsi kokku kuus, omadele kaks poiste sõpra lisaks. Arutasime, kui suurt lauda oleks tulevikus vaja kui kõik lapsed ja lapselapsed kokku tulevad. Kaspar teatas, et tema moto on "üks isa, üks ema, üks Eesti eest" ja et õde-vennad võiks ka seda järgida. Nii mõnus tunne oli jälle, kui maja sagimist täis!
Õhtul sauna minnes hakkas Emsu kehva enesetunnet kurtma. Puges pärast Superstaari kohe voodisse. Natuke enne südaööd hakkas oksendama ja nii hommikul kella kaheksani välja. Kella viie ajal istus vannitoa põrandal, näost lubivalge, pisarad silmis. "Emme, ma enam ei jaksa..."
Janutas hirmsasti, isegi lonks vett ei püsinud sees.
Nüüdseks on asi kontrolli all. Arst ütles hommikul telefonis, et muul ajaks saadaks ta Emsu haiglasse, aga haigla olla praegu oksendavaid lapsi täis. Nii et jälgigu me, et väljatulev vedelik rohekaks ei muutuks ja püüdku iga poole tunni tagant teelusikatäis kummeliteed manustada. Päeva jooksul on nii poolteist tassitäit lusikatäite kaupa "ära joodud" ja see on kenasti pidama jäänud.
Tänane tööpäev on hoolimata magamata ööst kuidagi isegi õhtusse saadetud ja üllatavalt produktiivselt. Ehk hakkab laps ka tasapisi kosuma ja meie teised sellest õudusest pääseme.

peab hakkama tšekke vaatama

Eile just jagasid mõned kolleegid kogemusi, kuidas nad poodides tüssata on saanud. Neid juhuseid on kahtlaselt palju. Liiga palju uskumaks, et sellised asjad juhtuvad kogemata.
Ostad muu kraami hulgas ka tüki lõhet kilohinnaga 85 krooni ja et lõppsumma tundub kahtlaselt suur, võtad tšeki kaasa ja avastad kodus lõhekotikeselt hoopis mingi kalamarjatoote hinna. Kilohind üle 200 krooni.
Või ostad muu kraami seas ka kaks kohukest ja kuigi lõppsumma tundub nats rohkem kui peaks, hakkad tšekki alles kodus uurima ja avastad, et kahe asemel on raha kasseeritud raha kahekümne kohukese eest.
Täna toodi Konsumist kaks identset portsu. Kulbitäis kartulipüreed ja sutsu salatit otsa. Ühes karbis kaalus salat 100 grammi ja maksis neli krooni, teises kaalus sildi järgi samapalju salatit üle neljasaja grammi ja maksis neliteist krooni.
Teisel küsiti toote eest, mille juures oli silt "12.00", kassas 14.50. Väikese õiendamise tagajärjel kassapidaja siiski leppis. "No andke siis 12..."
Mina, va tobuke, pole kunagi tšekke vaadanud. Oleks vist viimane aeg seda harjumust muuta. Tobe ju küll, kui mina maksan poemüüjate laste kohukesed kinni.

sotsiaalsest meediast

Tänasel turismikonverentsil käisin kuulamas ettekannet sotsiaalsest meediast, muuhulgas vaatasime ka üht videot sotsiaalse meedia revolutsioonist. Numbrid on hämmastavad.
Kui Facebook oleks riik, oleks see rahvaarvult maailma neljas riik Hiina, India ja USA järel.
Facebookis veedetakse päevas 5 miljardit minutit!
YouTube on teine otsingumootor Google järel, selles on sada miljonit videot, fotokeskkonnas Flickr on üleval neli miljardit fotot!
Maailmas on üle 200 miljoni blogi, rohkem kui pooltesse tehakse sissekandeid iga päev.
SM ei ole vaid noortele - Facebooki kõige kiiremini kasvav kasutajategrupp on 55-65 aastased naised. Vanim twitterdaja on 104 aastane, tal on 50 000 järgijat.
Anton Kutcheril näiteks on Twitteris järgijaid rohkem kui Iirimaa, Norra ja Panama elanikke kokku!
Vel numbreid: kui raadio kogus 50 miljonit kasutajat 38 aastaga ja televisioon 13 aastaga, siis internet nelja ja iPod kolme aastaga. Facebook kogus sada miljonit kasutajat vähem kui üheksa kuuga.
Tuleb tõesti tunnistada, kallid turismiarendajad, et kui teie sihtkohta ei ole SM kanalites, siis teid lihtsalt ei ole olemas!

aasta läinud nagu niuhti

Täna sai täis esimene aasta JT-s. Ja see on olnud igati hea aasta. Põnev. Innustav - pooltel kuudel olen saanud ka ühe kuupreemiast, enamus neist on - ime küll! - isikulugude eest.

Majandusvaldkond, kuhu ma kohustuslikus korras potsatasin, on ka täitsa OK. Millal siis veel oleks põnevam majandusteemades kahlata kui mitte praegu, järskude languste ja raputamiste ajal, kus nõrgad loobuvad ja saad kõrvalt jälgida, kuidas tugevad jälle tasapisi tõusma hakkavad.

Täna andis maavanem taas kätte ettevõtlusauhinnad. Teema, millega aasta tagasi alustasin. Täna oli aga hoopis teine tunne - enamus ettevõtjatest on juba "omad".

Raskel ajal oli tänasel üritusel ka natuke teine maitse man, kuidagi eriti positiivne, innustav ja julgustav, õlale patsutav, jõudu andev. Aasta suurettevõtte juhtki ütles tradistsioonilist sepist vastu võttes, et nii kõrge tunnustus nii raskel ajal on neile dopingu eest. Nii tore.

Panen ühe pildi ka - meie "imekaunis Tiina" ja minu lemmikettevõtja, naabervalla põllumajandusettevõtte juht, kes absoluutselt alati mu päeva rõõmsaks teeb. Alati muhe ja muhelev Tuuleveski.

imeline esimene novembripäev

Täna on juba teine ja seegi kohe lõppemas. Eile oli aga esimene ja milline päev! Sellisel sügispäeval oleks lausa kahju kuskil mujal olla, näiteks kuskil troopikarannal...

Nii sinist taevast ja nii eredat päikesevalgust ei mäletagi enam selle pika sompus ja uduse perioodi tagant.

Metsa ääres oli lohkudes jää, sakiliste äärtega (justkui ime-imepisikeste jääpurikatega ümbritsetud) rohulibled läbi jää välja turritamas.

Mõned rohelised lehekesed olid juba kui purki pandud, jääst kaane all. Mõne pikema peanupp veel paistis välja.
Pildile seda ilu muidugi ei püüa, see tähendab, mina ei oska püüda. Kahjuks.
Aga panen ikka üles, vahel veebruaripakase ajal ehk ikka hea meenutada.

Tänane tööpäev oli kreisi, aga tõestas, et kui kõik end tõsiselt kokku võtta, siis on võimalik teha rohkem kui arvata oskad. Enam-vähem kella kuueks olin Eistvere jahimajas ja Kristoga mitmel pildistamisel ära käinud ja valmis kirjutanud nii esiküljeloo ettevõtluskonkursist kui majanduskülje uuest jahimajast ja maakonna parimast turismiarendajast. Naljakas oli küll aasta ettevõttesse minna pilti tegema (homme kuulutatakse välja, meie lehest saab mitu tundi varem lugeda), nad ei teadnud isegi mitte seda, et keegi neid esitanud oli. Ei soovinud meie ka õnne, eks siis homme loevad ja imestavad.

tali võib tulla

Täna oli imekaunis päev ja lõpuks ometi leidsime mahti aia talvevalmis seada. Püsililled on maha nüsitud, lehed kokku riisutud ja kottidesse topitud ja süda rahul, see asi ka tehtud.
Õhtul tegime singipirukat ja sõime selle koos Egoni ja Riinaga ära. Ja muidugi rääkisime pool õhtut muljeid vanast "heast" Rovdest. Aga see on paratamatu, kui Egoniga ühe laua taha istuma satud.
Reedel oli meil järjekordne suur koosolek teemal "olukorrast riigis", täpsemalt küll meediaturul ja veelgi täpsemalt Eesti Meedias ja veelgi täpsemalt Ühinenud Ajalehtedes.
Igatahes võis pärast ülevaadet pisut kergendunult hingata, sügis on olnud suhteliselt viljakam periood kui suvi, võiks nii öelda.

selle sügise saak - neli paharetti

Lõpuks oleme leidnud muttide püüdmiseks efektiivse vahendi - traadist keeratud lõksud. Meenutavad välimuselt nats keeduspiraali. Täna hommikul oli üks jälle sees, neljas juba.
Kolmest topsitäiest mürgist, mis ma enne lõksude ostmist käikudesse puistasin, ei paistnud mingit tolku olevat, aga nüüd vaatan, et nagu oleks ka - meil on värskeid hunnikuid üha vähem ja mutid oleks nagu ära kolinud teisele poole sirelihekki, vastasmaja aedadesse, seal on värskeid kuhjasid kohe riburadapidi.
Paar aastat tagasi saime mõned kolmeliitrise purgiga ka kätte, aga nendega oli igavene kaevamine ja mässamine, mutid ajasid purgid kogu aeg mulda täis. Lollid nad loomulikult ei ole ja omavaheline suhtlus toimib neil vist ka hästi. Igatahes läksin ükskord keset päeva kontrollima, kas ehk kedagi on ja nii kui ühel purgil lauajupi pealt ära võtsin, oligi mutt purgi põhjas ja pistis kohutava häälega kriiskama. Panin lauajupi peale, jäi vait. Võtsin ära, kukkus kriiskama. Mul täiega käed ja jalad värisesid. Vastik läbilõikav hääl. Panin lauajupi peale tagasi, et tulen hiljem, et äkki sureb seal sees ära. Kui õhtupoole tagasi läksin, olid sõbrad purgi mulda täis ajanud ja kriiskav mutt oli vehkat teinud.
Peaks vist vastasmaja omadele ka soovitama ja teeks ühise haarangu. Muidu kipuvad mingi aja pärast jälle meile tagasi.

what a waste!

Mind paneb alati imestama, kui palju noored oma blogides inglise keelt kasutavad. Aga mõne olukorra kohta pole tõesti meie sõnavaras sobivamat väljendit!

Tänase päeva kohta sobib see ingliskeelne ütelus ideaalselt. Võib-olla on viga minus, et no ei noki tera. Istud neli tundi seminaril ja lähed sama targalt koju tagasi. Selleks, et igiammusest Delfi kaasusest rääkides jõuda selleni välja, et kommentaariumides ei tohi teise inimese au ja väärikust teotada või kuulata abituid püüdeid defineerida sõna "ajakirjanik" ja seda, mis on "ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlemine" - no ma kahtlen sügavalt, kas see oli korraldajate kulutatud raha väärt.

Aga Tallinnas käia oli seekord hoopis teistmoodi. Nagu vanasti, tehnikumi ajal. Autobuss ja tramm, pole ammu nii liigelnud. Nii et elamus missugune. Palju vene keelt kõnelevaid inimesi. Palju erinevaid lõhnu. Bussireisijad, kes kiivalt püüavad enda kõrval olevat istet vabana hoida. Istuvad vahekäigu pool, teisel istmel on kott ja ise magavad. Või teesklevad, et magavad. Viimases kaheses pingis istuv mees oli enda kõrvalistme hõivanud sihvkapakiga. Mille sisu ta siis terve tee krõbistas, ikka koored lahti ja kestad välja.

Tallinnas jäid isegi mõned vahvad sildid silma. Näiteks "Meeste lõikus" ja "Naiste lõikus". Mille lõikus, sellele vihjasid kaks karu vaateaknal. Nagu need liigutavad jõuluvanad - ühel karul oli ühes käes kamm ja teises teise karu juuksetutt, neid ta siis vahelduva eduga tõstis ja langetas. Või siis "Kiir Raha". Ei teagi, mis asutusega tegemist, ju ehk mingi laenubürooga.

Nii et väike vaheldus ikka. Hommikusel koosolekul midagi tarka rääkida küll pole. Teinekord katsugu ikka keegi teine saata.

oh, tule tuul ja...

Homme on siis see pidulik hetk, kui taastatud Seidla tuulik saab ametlikult tuule tiibadesse. Kui muidugi tuult on. Täna pandi meie pärast ka tiibadele hoog sisse, aga tuulest üksi ei piisanud, kolm meest andsid rattast hoogu juurde.

Võimas on küll. Kuidas tiibadele kinnitatud purjeplagud iga kord hooga allapoole sööstes tuules loperdavad. Sisemaa inimesele äraütlemata võimas hääl. Mere hääl.

Esimene kott odrajahugi juba nurgas. Kõige suurem kergendusohe on möödas - tuuliku pea käib ringi. Et ratastest hambaid välja viskama ei hakka ega ükski muu mehhanism kuskilt järgi ei anna, pole veel kontrollida saanud. Niikui Saaremaa meister tuuliku pea paika sai, jäi ilm vaikseks. Nagu kiusu pärast kohe. Ja näe, ei saagi Saaremaa mees koju omaste juurde. Peab Seidla põllul tuult ootama. Nii juba nädal aega.

Aga noored on imetlusväärselt tublid. Võtsid asja ette ja tegid ära. Tegid kõigile Saaremaa meestele ka ära - Eesti esimene taastatud ja tuule jõul töötav Hollandi tuulik ei olegi Saaremaal, vaid hoopis kuskil Järvamaa põldude peal.

Veskilt tulles käisime luiki vaatamas ja pildistamas. Oli neid seal Albu ja Kaalepi vahel põllu peal kokku üle saja. Luigeuurija teadis öelda, et need olla Venemaa luiged. Kosuvad siin ja ootavad taganttuult ja lendavad siis kahe päevaga Inglismaale või Hollandisse välja. Tema teada kasutab Eesti põlde peatuspaigana kokku umbes 22 000 luike.

Naljakas, kuida Seidla kandis kõik tuult ootavad... Aga ilmajaam lubab ikka ainult udu ja vihma. Jõed ajavad kõik üle kallaste, aga ikka udu ja vihma...

leivast ja ühest tublist klassikaaslasest

Pärast leivategemise koolitust loobusin mõttest ise leiba teha. Mitte et ma selle keerukust kardaks, aga häbi tunnistada, mulle ei meeldi see hapu rukkileib.
Küll aga on viimasel nädalal olnud meie kodus tõeliseks hitiks Veski-Mati mitmeviljajahust tehtud kuklid. Jahul on juba seemned sees, viskan veel peotäie kõrvitsaseemneid ka hulka ja vormin kuklid. Saiateo olen ette võtnud viimasest viiest päevast neljal. Poesaia enam kuidagi ei taha...

Aga pildi panen hoopis meie hekist. Ajal kui muud puud-põõsad on end paljaks visanud, jookseb see ereoranži-erkpunase joonena meie sõstrapõõsaste ja naabri veesilma vahelt läbi.

Nüüd siis isikuloost, mille materjali kogusin kiiruga lõikustevahelisel ajal.
Doktor Murrustet olin pärast kooli lõpetamist näinud kaks korda vilksamisi. Temaga aastaid tagasi tehtud intervjuud lugedes jäi temast mulje kui reserveeritud, lühikesi konkreetseid vastuseid andvast mehest. Ja nii oligi.
Esimene mulje, kui nägin teda trepist alla tulemas, oli "vahe tera". Ta ise näib mingis mõttes kirurginoana. Supervormis. Mina olen ikka nagu mamma tema kõrval. Terav pilk. Mitte mingisugust lodevust ei olekus, ei kõnes, ei milleski.
Konkreetsusest hoolimata oli kõik, mis ta rääkis, väga huvitav. Ja üllatav. Et kirurgil tekibki lausa füüsiline vajadus lõigata. Et kui puhkuselt tuleb, siis käed lausa sügelevad, et "kus need haiged on, tahaks neid lõigata, rrrrr!"
Imelik, et kellegi suureks armastuseks võivad olla...kõhunäärmelõikused. Ja katastroofimeditsiin. Mida keerulisemad lõikused, seda huvitavam.
Ja kui põnev (kihvt!) on ju, kui lükatakse sisse keegi südamevigastusega patsient, kes opilaual otsad annab ja kuidas siis kiiresti parandad südame ära, elustad ja - näe, tuligi tagasi... Või kuidas lükatakse sisse avariiohver, kel viis-kuus elundit sodiks ja kes kohe verest tühjaks jooksmas ja kiiresti saad verejooksu pidama ja lapid organd ära. Ja mõne aja pärast jalutab haiglast terve mehena minema.
Imetlusväärne. Ja arstiks õppida ei tundnud ta mingit erilist kutsumust. Ehitajaks Tartu ülikoolis ei saanud, aga ükski muu õppeasutus ei andnud noore tulevase tippkirurgi meelest ülikooli mõõtu välja. Nii et arst siis, see ka loominguline töö nagu ehitamine. Ja kirurg siis, sest kuidas sa, meesterahvas, ikka niisama mööda haiglat käid ja tablette jagad.

tööd on seinast seina

Lõppev nädal on olnud vääägagi huvitav, eriti selle paar viimast tööpäeva. Võtab silme eest kirjuks kohe.

Valimistulemustesse ma ei viitsi süüvida. Ja õnneks ei pea, vähemalt see on Tiidu valdkond. Rahvas möllab küll ja valab oma pettumust igas võimalikus kohas välja. Türil oli küll äge rebimine kahe vallavanemakandidaadi vahel, pukki pannakse vist hoopis Paide linnapeaks kandideerinud reformikast endine maavanem. Mille puhul Ints tegi karikatuuride karikatuuri. Panen siia ka üles.

Paides jätkub esialgu kõik vanaviisi. IRL võitis, aga linnapeaks jääb ikka Meie Ema, kes sobival ajal tahab linnapea kohta kasutada hüppelauana riigikokku ja on lubanud siis, poolel teel, oma tooli abilinnapeast IRL linnapeakandidaadile loovutada. Keegi kommentaator märkis, et see on Paide traagika - neli kuningat ja kaks linnapead.

Nüüd tööst. Võtsin selle spordihalli asja uurida, aga olen suht ummikusse jooksnud. Õiget konksu, millest kinni hakata, ei ole nagu leidnud. Aga äkki siiski õnnestub, võrdlen mõne linna eelarveid ja mitu protsenti sellest läheb spordihalli ülal pidamiseks. Ühe vastuse olen saanud, Viljandist. Neil ka mailm uhke spordihoone. Linnaeelarvest võtab see 2%, Paides ligi 5.

Käisin spordihalli juhiga ka rääkimas, see osutus tõeliseks ülbikuks. Mul on ju nende raamatupidamise aruanne pihus ja see näitab, et 8 kuu tegevustulem on -4,6 miljonit ja see ütleb, et tema ei tea, mis numbrid need on ja nemad saavad eelarvega nulli, tulgu ma aasta algul vaatama, et tulem on nullis. Ja näitas mulle läbi klaasukse maja ees jalgratastel tiirutavaid noori. Et miks ma sellest ei kirjuta, kuipalju põhjendamatuid kulutusi need nolgid põhjustavad oma suitsetamiste ja lagastamise ja ratastega treppidel sõitmisega. Et pole mul vaja niisama lõugu lõksutada. Et umbes selles mõttes siis, et hoidku need noored tema esinduslikust hoonest eemale.

Pärast sain aru, et muidugi on neil aasta lõpuks nullis. Kui linn kannab üle eelarves oleva 7,7 miljonit spordikeskuse kuludeks ette nähtud raha. Samal ajal istuvad huvikeskuse lapsed kütmata majas ja teevad kunstitöid, kindad käes ja joped seljas. Lasteaiarühmi liidetakse, õpetajate tööaega ja palkasid vähendatakse. Sest raha oma inimeste jaoks enam ei ole. Aga see-eest on meil 66 miljoniline koloss keset linna. Mida osa treenereid ei saagi kasutada. Näiteks kolisid aeroobikatrennid ikka slaavika võimlasse tagasi. No kui spordihalli aeroobikasaali mahub 15 naist, aga ühes trennis käib 40? Ja kui aeroobikasaal ei ole mitte kandiline, vaid ühest küljest diagonaalne? Ja kui selle suured maast laeni aknad on tänava poole ja 66 miljonit läks nii ära, et kardinate ostmiseks enam raha ei jätkunud? Vastasmaja jobudele, kes õllepudeliga rõdule tasuta sõud nautima ja irvitama sätivad, taguots uurakil esineda ei taha.

Igatahes ma ei saanud seda lugu valmis. Nii et tuli kiirelt üks teine majanduslugu teha. Võtsin siis põllumehed ette. Et saak salves, kuidas rahule jäid. See läks libedalt. Põllumeestel on alati hea meel, kui nende käekäigu vastu huvi tuntakse. Saavad nats auru välja lasta. Ja on tavaliselt jutukad. Uue sõna õppisin ka - tritikale. Tritikalepõldu ei teagi, et näinud oleks. Aga näe, on olemas! Ja isegi meil, Järvamaal. Või tegelikult, kus siis veel?

Põllumeesteloo vahepeal käisin isikulugu tegemas. Sellest hiljem. Kui olen leivaküpsetuskoolituselt tagasi.

kahed valimised ühe õhtuga

Eilne telekavaatamine keris põnevust üles tervel perel. Esimene valimistulemus - superstaari finaali pääsejad - läks kümnesse. Meie nelik sai täismahus sisse! Sel aastal tuleb superstaariks poiss, pole kahtlustki. Selliseid, kel pruugib korraks pilk tõsta ja suu lahti teha ja kuulajad-vaatajad on põlvist nõrgad, eelmistest aastatest küll ei mäleta.
KOV valimiste tulemusega võis ka rahule jääda, aga mitte täiesti. Lootus, et Keski ja Reformi kisklemise ja teineteise sopaga loomise tagant tõuseb esile hoopis valimisvõitluses täiesti varju jäänud IRL, ei vedanud alt. Hoolimata IRL võidust läheb linnapea selgumisega veel aega. Täna hommikul jäi mulje, et Ivask on nõus koha ikkagi Meie Emale loovutama.
Eks siis paistab, kuidas "linna areng jätkub!". Kui laenukoormus koos linna äriettevõtete laenudega on 177 miljonit ja ainuüksi vastvalminud spordihall, mille planeerimise käigus kisa tõstnud ärimeeste arvamust ei peetud millekski, on 8 kuuga tilkunud üle 6 miljoni kahjumit.

üks tublidest maakoolide üheksandikest

Eile anti Lõõla vanas koolimajas, nüüdses kaitseliidu õppekeskuses üle Tohvelmani nimelised preemiad nii parima liikumisega näitlejale kui tublimale maakonna maakoolide õpilasele.

Näitlejapreemia sai Ago Anderson - "liikumatult ja liikudes tragikoomiline, südamlik, eheda ja kerge kehakeelega". Pärast preemia üleandmist, kohustuslikus? tänuosas tänas ta esmalt oma õde, kes väikest vennakest omal ajal liikuma sundis. Näiteks vannis hüljest mängima. Kui trikk tehtud, siis viskas õde vannis püherdavale väikesele "hülgele" preemiaks sprotikarbist sprotte.

Aga seitsme tubli õpilase seas oli ka meie Oliver. Olgu siis üks meie piltniku tehtud pilt ka mälestuseks.

keskmisest valijast

Juba eelmisel nädalal tuli ühe kolleegiga keskmisest valjast juttu. Kommenteerisin vist mingit valimisreklaami ja tema väitis siis, et keskmine valija lihtsalt ongi nii loll!
Enam poleks vist mõtet talle vastu vaielda. Argumendid missugused - teed rasket tööd mingi aruka ja sisuka, poliitikat analüüsiva loo kirjutamiseks, paned selle veebi üles ja korjad ehk paar tuhat lugejat. Siis leitakse ühe volikokku pürgija alastifotod, paned need veebi üles ja "lugejaid" on kõvasti üle saja tuhande. Ja mitte ainult "lugejaid" - kohalikud mehed vannuvad, et kaunil naispoliitikul on nende hääled ja mõni pakub koguni hinge, kaugemalt mehed kahetsevad, et kaunist noorpoliitikut ei saa nende elukohas valida või vastupidi, et nemad ei saa valida Järva-Jaanis.
Niipalju siis valijate tarkusest. Ja kandideerijate omast...

kuvandiloojad

Paar päeva tagasi võttis meid vastu Eesti Pagari kohalik leivatehas. Vanemate kolleegide suureks hämminguks, sest varem olla nad igasugustest kommentaaridest keeldunud.
Kui seal kohapeal olime, ei saanudki nii palju aru, et viibiksime nagu mingil salaoperatsioonil. Oli küll selliseid momente, et seda ei tohi pildistada, siin on mingi nimi näha ja toda ei tohi pildistada, konkurendid näevad seda ja teist. Numbritest ei tohi rääkida, investeeringusummast näiteks. Lõpuks pakuti lehte panekuks tüüpilist reklaamfotot - naeratav töötaja, uudistoote kast käes.
Hoopis kummaliseks läks asi pärast uudisloo valmimist. Saatsin selle faktide kontrollimiseks kokkulepitult üle lugeda, tagasi sain pool lugu. Et tootmisprotsessist pole ikka vaja nii palju rääkida (konkurendid loevad, kuidas nende Baltimaade moodsaim saialiin töötab) ja turuosa suurendamisest pole ka ikka vaja rääkida. Ja et pole vaja üldse mainida, et uute liinide juures inimkäsi leiba-saia ei puuduta, sest see ei lähe kokku ettevõtte sloganiga "tehtud sooja südamega"?
Kummaline, kui kiiresti tekib ettevõtetel oma nägu. Enamus on õnneks olnud väga sõbralikud ja avatud, rääkinud ka koondamistest ja sundpuhkustest ja raskest seisust. No mida seal salata. Samas ei saa mõned aru, et ajakirjanikud on ka tarbijad. Või lihtsalt ei hoolita üksikust kliendist. Anna tanklasse, kus me alati pealinna poole sõites tankisime, enam me alla ei keera. Pärast kolme telefonikõnet, millega püüdsin vastust saada kahele lihtsale küsimusele ja mis lõppesid väga kiiresti "Ahh, ma ei viiiiitsi sinuga räääkida..."
Ja üleüldiselt, PR-i põhiideest "tee midagi head ja räägi sellest" ei ole vist enamus ettevõtjaid midagi kuulnud. Tehakse ikka, aga salaja. Parem kui keegi ei kuule, ei näe, ei tea. Ahjaa, nüüd meenub veel üks tore seik. Kõne ettevõttesse, kus veel läks väga hästi ajal, kui teised juba kõvasti koondasid. Et ei, me ei tahaks praegu oma tegemistest rääkida, sest vaadake, meil läheb praegu väga hästi ja äkki sõnume ära. Et äkki hakkab meil kohe pärast seda, kui ütleme, et meil läheb hästi, halvasti minema. Nii et ei.

eestlased, mis teha...

Täna töö juures kiikasin köögiaknast juba silmale harjunud erkpunase vahtrapuu poole, see oli paljas mis paljas. Ongi raagus sügis käes?
Aga tänavu olen kuidagi endalegi üllatuseks väga leplik. Ei veeta mind, kannad maas, sügisesse ja talvesse. Isegi talves ei tundu midagi hirmuäratavat! Tegelikult mõtlen isegi, kui imepärane on ikka Eestis elada! Igal aastal on iga aastaaeg jälle uus. Rõõmustad taas ja taas esimese lumehelbe, esimese krookuseõie, esimese liblika, esimese äikese ja esimese vikerkaare, esimese kuuma suvepäeva, esimese supluse, esimese sumeda suveöö, esimeste õunte ja ploomide, esimeste värviliste lehtede üle... Malaisias näiteks on aastaringi pluss 30 ja üle ja mitte ühelainsalgi päeval aastas ei ole selle kuuma eest pääsu...
Kaspargi lõpetas Itaalia-reisi muljetamise sama mõttega - kui mõnus oli Läti piiril jälle külma karget õhku sisse hingata - siis tundsin, et olen kodus...
Ja meie lage maa, ka selle järgi hakkad igatsema, kui mõnda aega mägedes oled.
Aga tänase päeva tera leidsin hommikukohvi kõrvale Päevalehest. Tarandi reklaam "Vali inimene, mitte kohuke!"
Kes iganes on selle autor, aplaus! Lühike, lööv ja sisutihe - neli sõna räägivad terve pika loo!

masu ekspluateeritakse endiselt

Ülla-ülla, masusunduslikel pealkirjadel ei paista lõppu tulevat. Väike valik viimase kuu omadest: "Masu sunnib tegema uusi lavastusi rohkem", "Masu sunnib Eesti Posti kirjakandjaid pealampe ostma", "Masu sunnib poliitikuid valijatega otse suhtlema", "Masu sunnib mustalt töötama", "Masu sunnib valdu liituma" (meie oma kusjuures!), aga ka näiteks "Masu sunnib kahtlaseid tööpakkumisi vastu võtma"?
Tänahommikune leid: "Masu sunnib rikkaid naisi ise koristama", milles minu jaoks puudub loogika, vabandust...
Ja last but not least naistemaailma üllitis "Masu sunnib inimesi uut töökohta otsima rohkem kui tavaliselt läbi voodi"! Ka keeleline pärl missugune, sisust rääkimata!

number ei loe midagi

Tänavune 6. oktoober oli kuidagi eriti rõõmus. Juba varakult algas lillede ja lauluga ja kommide ja kinkidega. Ilusaid sõnu ja sületäis roose kolleegidelt. Pirukat ja torti nosides jõudis ülemus oma jutuga sinna välja, et peame ikka kamba peale looma OÜ Head Uudised ja müügis oleva alumise korruse ära ostma ja kohviku avama, sest selliste kookide peale seisaks inimesed mööda tänavat järjekorras. Ja kui palju uudiseid me siis kuuleks, kui meie kohvik maiustajatest ja kohvitajatest sumiseks...
Selline tore päev siis. Aga nüüd olen kohe selle vanusenumbri peale mõelnud. Et kummaline küll, aga viimasel ajal on nii, et mida edasi, seda paremaks justkui. Elu on absoluutselt ilus! Ma olen terve, heas füüsilises vormis, tunnen end oma kehas hästi. Lapsed on tublid, neist on ainult rõõmu. Samas on nad juba nii suured, et mul on palju vabadust. Abielus oleme teineteise teravad nurgad aja jooksul maha lihvinud ja tugevalt kokku kasvanud. Mulle meeldib olla oma kodus ja aias. Mul on töö, mida armastan ja fantastiline töökollektiiv ja ma saan tööl käia oma kodulinnas. No mida sa hing veel elult tahad!

kõne Püha Markuse väljakult

Eile hommikul potsatas mu telefoni sõnum Kasparilt. Et käisid öösel kell 1 Garda järves ujumas, jalutasid palmide ja banaanipuude all ja et väljas on 23 kraadi ja et kui ta ükskord rikkaks meheks saab, siis saadab meid sinna puhkama.
Lõuna paiku, pärast seda, kui olin vastu sõnumineerinud midagi sellist, et me siin kraabime hommikul autoaknaid jääst puhtaks ja pidime mütsid-kindad-saapad välja otsima, helistas ta. Püha Markuse väljakult Veneetsias. Kurtis poolnaljaga, et paalaav! Ja et lähevad kohe gondlitega sõitma.
Tänahommikune jääkiht autoakendel oli eilsest juba oluliselt paksem, tee õnneks libe polnud. Loll lugu see, et enne Andruse ärasõitu jäid lõõrid-korstnad puhastamata, nii et katlasse me tuld ei tee. Põletame kaminas saarepuud ja kerime end õhtul teleka ees diivanil teki sisse. Ja joome sooja teed. Ja mõtleme Kasparile ja mammile, kes naudivad suvesooja, ehtsat Itaalia pitsat ja maailma parimat jäätist.

piimatootjad polegi käpuli?

Eile tuli mul taas laudalugu teha. Piimakarjakasvataja talunik avab piimasõja ajal uut lauta! Lappasin enne minekut teisi lehti, piimast ja selle tootmisest on ju viimastel nädalatel palju kirjutatud. Ikka seda, kui hullusti ja halvasti kõik on ja kuidas nüüd tuleb lehmad maha lüüa ja lihakombinaati vedada, kuni selleni välja, et piimatootmine sureb Eestis välja ja tulevikus hakkame sisseveetud pulbrist segatud valget jooki jooma, mida müüakse "piima" nime all.
Nii et eelarvamused olid suured. Et talumees hakkab töötlejaid ja kaupmehi maapõhja kiruma ja kurtma, kuidas tootjal pole sellises seisus võimalik ellu jääda.
Mis ma kuulsin, polnud aga ligilähedanegi. Nii et tüürisin jutuga ikka mitu korda ühes suunas, aga kus sa sellega, talumees jutustas isuga oma uuest laudast ja silotegemisest ja söödamiksrist jne. Ütles ainult, et neil, kel aastatoodang lehma kohta 7000, neil muidugi raha pole ja ei saagi olema. Tema on aastaid investeerinud sellesse, et tootlikkus oleks kõrge ja uues laudas tahab üle 10 000 lehmalt saada.

Ja suurendab karja, mitte ei vea lehmi lihakombinaati. Küll see meedia ikka oskab asjad suureks ja koledaks puhuda! Kahe aasta jooksul tahab karja kahekordistada, nii et praeguse 65 ja aasta lõpu 80 lehma asemel oleks 150. Kui kari suur ja söödad head ja tänu sellele tootlikkus kõrge, siis saab lisaks uuele 9miljonilisele laudale veel investeeringuid teha. Ja majandada tuleb targasti, arvas talumees. Näiteks mitte osta hirmkallist silo rullimise masinat ja kilet. Ei saa ju kulutada arutult ja siis käsi püsti tõsta, et me ei saa enam hakkama ja selles on süüdi keegi teine.
Nii et lugu lootusrikas. Nüüd veel tõstsid mitmed kokkuostjad hindu ka, risti vastu meedias ägatule, et kui kaupmehed hinna alla lõid, küll siis kokkuostjad teevad sama ja ongi kõigil kriips peal ja piimatootjad puha pankrotis.

haned läinud, hallad taga

Ma ei tea, kas haned on läinud. Igatahes on külm. Aga ilus! Nüüd on sügis oma värvid välja toonud, aga seda silmailu kipub vist napiks jääma - eile sadas Vodjal keset päeva pöidlaotsasuuruseid raheterasid, täna hommikul olid autoaknad jääs ja õhusooja kolm kraadi. Ööseks lubab ilmajaam juba miinuseid. Ja pole ju veel oktoobergi!
Ilusaid sügispilte kahjuks teha ei saagi - fotokas läks koos Kaspariga Itaaliasse. Nad on päris head sõitu teinud, kui arvestada et sõiduriistaks on mitte just kõige moodsam matkabuss. Esmaspäeva hommikul millalgi 9 paiku hakkasid liikuma, teisipäeva õhtuks olid läbinud Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Tšehhi ja jõudnud Münchenisse. Täna pidid suuna Veneetsiale võtma. Kus see rahvuste motokross täpselt toimub, ma isegi ei tea.
Koolilapsed läksid täna rabamatkale. Jälle jõudis kool meist ette! Oleme heietanud mõtteid, et viiks lapsed kanuumatkale ja sügisel rabasse, aga mõlemas on vodjakad meist ette jõudnud...

linnakoerad tunnevad liikluseeskirju

Täna hommikul tööle sõites nägin kõige naljakamat asja - Maxima juures ootas väike hele karvutu koerake ülekäiguraja otsas, kuni lähenev auto raja ees peatus, ja kõndis siis rahulikult mööda sebrat üle tee.
Ja ennäe - Postimehe veebiküljel täna samasugune lugu! Pärnus ootas väike valge koerake foori taga, kuni roheline tuli põlema hakkas, ja ületas siis teed.
Kas linnakoerad tõesti harjuvad linnaliikluses õigesti käituma?

esimene MMM läbitud

Kasparil oli laupäeval vägev kogemus, osales esimest korda mehaanikute mitteametlikel maailmameistrivõistlustel ehk selleaastasel mulgikakerdusel.

53 stardis olnud nappide oskustega sõitja seas oli ta vist viimase viie hulgas. Ratas suri rajal välja ja käima ise ei saanudki. Võttis ju aega, kui keegi oskaja kuskilt appi jooksis ja talle jälle hoo sisse lükkas!

Eile oigas igal sammul, lihased haiged, põlv lõhki ja reis marraskil. Aga need olla naiste vigastused, nagu krossisõitjast sõber ütles.

Järgmisel aastal lubas varem hakata trenni tegema ja jälle stardis olla.

Emsu istus aga pühapäeva spordihallis ja vaatas peotantsu. Algul elas Meerile, Geirile, Kikule ja Lottale kaasa, pärast jäi imeilusaid kleite vahtima. Ja tõesti, nii palju imeilusaid, imepeenikesi, imepainduvaid, imehea rühiga tüdrukuid ei ole ma kunagi varem ühes ruumis nii palju näinud. Nii et ka ilma kleitideta, dressides ja teksades, olid nad imetlusväärsed. Nüüd on meie plikal nats kahju, et trenni pooleli jättis. Hilisem õhtu kodus oli aga tihedalt koduseid numbreid täis pikitud. Emme, vaata mu kviksteppi, vaata mu valssi, vaata mu tangot...

jätsin kohtumisele suurmehega minemata

Paide linn pidas laupäeval sünnipäeva. Oleks ikka pidanud ka oma toimetused edasi lükkama ja kohale minema - Suur Inimene Arvo Pärt tuli suureks üllatuseks isiklikult kohale linna aukodaniku tiitlit vastu võtma. Magasin maha võimaluse teda oma silmaga näha!
Jääb üle siis ainult rõõmu tunda nende üle, kellele ootamatu kohtumine suurmehega sülle kukkus.


Näiteks see noorpaar, kes ootas raekoja teise korruse koridoris oma abielu registreerimist ja kellele Pärt "juhuslikult möödaminnes" õnne soovis.
Või kõik need naisterahvad, kellele Pärt muusikakoolist väljudes oma mantlitaskust kommi jagas.
Või see gümnaasiumis õppiv tüdruk, kes linna sünnipäevapeol õhtujuhiks oli ja kelle Pärt näpuviibutustega enda juurde kutsus. Hoidis ta kätt, vaatas hellalt silma sisse, paitas põske ja kiitis, kui ilus hääl tüdrukul on.
Või kõik see rahvas, kes spordihalli olid kogunenud, kes kuulsid oma linna kohta kõige ilusamaid sõnu maailmas, kes tormilise aplausi ja püstitõusmisega Pärdile austust avaldasid.
"Teie linnal on kõige ilusam nimi, mida ma kuulnud olen,» ütles Pärt tunnustust vastu võttes. «Nii nagu teie tegite mulle pai, teeme siis kõik täna kõigile pai - meie lastele, sõpradele, esivanematele, elavatele, surnutele - kõik igatsevad ja vajavad seda.»

kuhu kõik need värvid jäid...

Sügisel pole nagu õiget värvi. Kõik on miski määrdundrohelise ja pruuni segune. Või on vara veel? Samas lubab järgmiseks nädalaks lörtsi...Viskasin maale sõites fotoka ka autosse. Et maal rohkem loodust ja püüaks siis natuke sügist pildile. Mis ma leidsin, olid hoopis õitsvad moonid ja võililled ja veel miskit siniste õitega. Aga kollase-punase-oranžikirjuid vahtraid ei ole.

Aias on roosipõõsal üks nupp õide läinud.

Täna olin tõeline köögikata. Viimne kui nõu on õunamahla täis, 33 liitrit kuumutatud ja 27 liitrit sügavkülmas. Supp ja magustoit ja õunakook tehtud. Aga poisid, keda sai koju oodatud, tulevad mõlemad alles homme. See-eest on Vodja kooli Märt meil ja jääb esmaspäevani.

kingiks naabripoisile kõrvaklapid

Ei tea, kas sest oleks abi. Mul on ausalt kõrini neist sundäratustest! Tööpäevadel 6.38 vaatan igal hommikul kella, sest mingi ta-ta-ta-ta-ta-ta-tam. tam. tam ajab mu üles. Oleks siis muusika, aga ei. Mingid trummiharjutused vist. Eile õhtul mõtlesin peaga patja puudutades, et lõpuks saan end välja magada, homme on laupäev... Aga võta näpust. Seina taga hakkas müristama ikka liiga vara.
Nüüd helistas ämm. Et neil meile suur kankatäis õunamahla pressitud, tulge järgi. Uus trend pidi see olema, et ei kuumutagi läbi, vaid paned plastpudelitesse ja sügavkülma. Eks proovime järgi.
Meilikasti kiigates leidsin kirja alt reklaami, no kuku pikali, ausõna. "Reklaami mail.ee keskkonnas sootsalt"!!! No kohe kindlasti mitte.

valimised, valimised ja saladused, saladused

Need on kaks tänase päeva märksõna. Või kahekordselt, siis neli.
Selja taga oli üks kolleegidest terve päeva telefoni otsas, et no mida siis teie oma valla rahvale lubate, kui võimule saate... ja nii jälle uuesti ja uuesti, õhtuni välja.
Ise kohendan valimisnimekirju lehte panemiseks. Ja tuleb välja, et osa inimesi "ei soovi oma tööalalisi andmeid avaldada". Kuidas see võimalik on? Sa pürid avaliku elu tegelaseks ja tahad varjata, kus ja kellena sa töötad?! Nüüd lähevadki nimekirjad nii, et teine tulp on "üliõpilane, pensionär, selle-ja selle ettevõtte juhatuse esimees, selle kooli õpetaja, ei soovi avaldada".
Saladustest veel niipalju, et järgmine majanduslugu peaks olema Mäo piirkonna arengust ja sellest, kuidas uus maantee meelitab kohale uusi ettevõtjaid, kes kõik selles uues sõlmpunktis midagi teha tahavad. Sain teada, et kolmele Mäo lõigul olevale tanklale lisandub veel kolm. Neste teeb uue jaama, aga kes need teised kaks on, ei soovi nad (krundiomanike kaudu ega otse) välja öelda. No mida siin salatseda on?
Aga valimistest veel - proua Siiri tuli tänaval vastu ja küsis häbelikult, kas ma valima ka ikka lähen. Ja koukis kotist Keskerakonna logo ja enda nimega pastaka. Nojah, pastakaid läheb mul nagu leiba. Pärast mõtlesin, et oleks vist pidanud "kingitusest" keelduma. Niikuinii ta minu häält ei saa. Nii et "altkäemaks" sai ilmaasjata raisatud.

kõik on kuidagi liimist lahti

Ei teagi täpselt, millest see on. Eks igasugu asju pole vaja hinge võtta, aga mis sa teed. Ei vana inimest enam muuda, nagu mu ämm tavatseb enda kohta vabanduseks öelda.
Aga näe, mõni asi poeb hinge ja teeb rahutuks, Kuigi, mis see minu asi on. Näiteks need igasugused õnnetud lapsed. Nagu see pisike õpilaskodus elav poiss, kelle narkomaanist isa aasta eest suri. Tänaval seda meest kohates imestasin alati, et kuidas selline inimvare veel küll elus on. Poisi ema on joodik, vanavanemad kasvatavad, aga need on vanad ja ei jõua enam iga päev temaga mässata.
Või see poisike, kellele laagrisse tuli järgi tema "teine isa", sest ema oli parasjagu "kolmanda isaga" ära.
Või nüüd siis see pisike poiss, kelle ema paar päeva tagasi avariis autost välja paiskus ja üle katuse rulluva auto alla jäi. Isa vangis, vanaemal vist ka kainet päeva pole. Vennake aasta tagasi surnud, nüüd ema ka.
Tööl ei ole hea õhkkond taastunud, tööd on muidugi kõvasti ja pole aegagi kellegagi rääkida.
Oma aasta aega oodatud rahvajooksule ma tänavu ei lähegi. Kahtlesin juba jupp aega, sest Andruse lennuk jõuab samal ajal ja kuidas ma ütlen viis nädalat kodust ära olnule, et vaata ise kuidas bussiga koju saad. Tõnu ja Piret vist ka ei tule, need käisid mingil 8 tunni ja 42 kilomeetri jooksul ja mõlemad natuke sandid. Kindel otsus üritusest loobuda tuli täna, kui üle kahe nädala jälle kõndima sain ja jalad olid otsas nagu betoonist. No kui ei, siis ei, kahju küll natuke.
Oh, saaks see lahusoleku aeg juba mööda! Eks see vist olegi kõige kurja juur. Pärast neljandat oktoobrit peaks asjad siis jälle kõik ise paika loksuma.
Igatahes, kui meel on must, siis toidust leian lohutust! Et tööpäevad venivad üha pikemaks ja oleme täna Emsuga kahekesi, loobusime igasugu tervislikust mõtlemisest. Panime kinni suured portsud friikartuleid, viineripirukad ja lehttaigna-õunakook on ahjus.

vanapaar tegi päeva rõõmsamaks

Alates esmaspäevahommikusest koosolekust, mis andis mulle kõhuvalu, olen olnud töö juures vait ja vaga. Ega pole mahtigi rääkida, sest tööd on üle pea.
Mulle üldse ei meeldi, kui otsuseid tehakse mingi emotsiooni ajel ja seekord tundub mulle, et jälle on just nii läinud.
Eelmine kord oli see sünnipäevadega, kui kaks inimest andsid mõista, et nemad ei taha tervet kampa oma sünnipäeval toita ja ei taha enam oma sünnipäeva tähistada ja siis otsustati puhtalt solvumise pealt, et nüüd siis on uus kord, eks ülemine tuba otsustas ja mis meil siin enam öelda.
Enamus kollektiivist on sellest "uuest korrast" solvunud, aga keegi ei võtnud asja arutada, et kõik oleks saanud oma arvamuse öelda ja oleksime siis mingile kokkuleppele jõudnud.
Nüüd tundub, et on samamoodi läinud. Ühe solvumise pealt on keegi üleöö ülesanded ümber jaganud. No mis siis ikka, kui tuleb teha, siis tuleb teha. Aga sellest, kuidas ümber jagati ja kuidas seda serveeriti, jäi paha tunne. Ja ausalt, ma kahtlen, kas me selle tulemusega rahule jääme. Ja milleks sellele veebile üldse peab nii suurt mahvi panema, kui see meid ei toida. Ma küll ei tahaks, et paberlehe kvaliteet selle pärast peaks kannatama, et nüüd oleme kõik samaaegselt ka veebitegijad.
Tänane päev oli natuke rõõmsam, sai arvuti ja telefoni tagant korra ka välja, briljantpulmapaarile külla. See väljasõit oli kaheti hea. Meie piltnik on väga hea kuulaja ja pärast "kõige ausalt ära rääkimist" oli tunne kohe kergem.
Teiseks oli vanapaar ääretult vahva. Eks rõõmsamaks tegi mind ka see brändiklaasike, millest ma lihtsalt pidin jagu saama, sest mammi keeldus papile uut valamast enne kui "tüdrukul ka klaas tühi".
Vahvad kaheksakümneaastased. Mees oli algul päris vaikne, aga pärast napsu tuli igasugu tarkuseteradega lagedale. Näiteks et mees tõstab häält ainult siis, kui tal õigus on, aga naine karjub kogu aeg ja nõuab oma õigust taga, isegi kui tal seda pole. Ütles, et mõtleb vahel veel vanade pruutide peale ikka ka. Naine kostis selle peale, et need kõik juba nii vanad, mis nendega enam teha oleks!
Mõlemad möönasid, et nende noorusajal oli elu ikka lihtne. Nüüd on töökohtadega probleeme ja need igasugu "narkotid" ja "nendega on nii, et kui korra saad, siis lööd kasvõi sõbra maha, aga pead kohe uuesti saama, vot nii on selle narkotiga"!

jõel ja jões

Eile hommikul panid lapsed Laupalt kanuudega Samliku poole teele, mingi 15 kilti. Vodja kooli selleaastane perelaager toimus taas Samlikul. Õhtuks oli neil plaanis veel mingid mängud ja saun ja öine maastikumäng.
Täna hommikul sõitsin lastevanemate mõttetalguteks kohale. Emsu tormas vastu, juba eemalt kuulutades, et tema käis ujumas, viis korda!!!
Ei noh, ehtne mamma Emilie, mäletan veel isegi tema punast villast ujumistrikood, millega ta veel üle 70sena septembripäevadel Kolu jões ujumas käis.
Aga jah, Emsu oli künka otsast saunauksest välja jooksnud, alla jõe äärde ja paadisillalt sumaki sisse. Ja nii viis korda, tõsi mis tõsi. Ja ise ei taht algul ujumisriideidki kaasa võtta, et vette ju enam ei lähe ja sauna tema ei taha.
Vedas tal, et mind kohal polnud, siis oleks see lõbu ära jäänud...
Täna oli imeilus päikeseline, peaaegu veel suvine päev. Nii et said oma matka ja võrkpalli ja meeskonnamängud ka ära teha.
Ja mina tulin koju Samlikule kaasavõetud sisejalanõudega, oma ainsad tossud (millega ma nüüd kõnniringile lähen?!) unustasin muidugi sinna. Mis toob mulle meelde, et ükspäev unustasin auto maksimarketi ette. Läksin autoga poodi, tagasi tulin jala. Paari tunni pärast tuli Senka meile ja küsis, kus teie auto on?
Jajah, ukse ees on selline sünnipäev, millest edasi ongi vanusenumber jalanumbrist suurem. Mis mõnede arvates on kindel märk sellest, et parimad aastad on seljataga.

ekspressist šokeeritud

Kas tõesti nii tehaksegi?
Olen Diana blogi viimasel ajal isegi jälginud. Leidsin selle blog.tr-i top saja nimekirjast ja ühel igaval õhtul lihtsalt lugesin ja nutsin. Ja nüüd olen ikka paari-kolme päeva tagant sinna kiiganud, et kuidas neil läheb. Sest selle perekonna elu ja kannatused pugesid südamesse.
Ehmatasin kohutavalt tänases Ekspressis nende lugu nähes. Perepildid juures. Tunne oli kohe väga, väga paha. Sest kuskilt ei paistnud, et tema endaga oleks sõnagi räägitud. Kaks lehekülge isiklikke mõtteid, tema blogist kopeeritud, ja perepildid.
Toimetaja püüdis mu vastikut ärevust maha rahustada, et oh, Tiina Jõgeda on nii kogenud ajakirjanik, ju ta ikka teab, mida teeb.
Ja ongi nii nagu kartsin. Diana ei teadnud asjast mitte kui midagi. Tema sureva lapse fotod ja tema vähiga võitlemise päevade kirjeldused kõik kogu Eestile lugeda-vaadata.
Kas tõesti nii tehaksegi? Kas olen mina loll ja ei mõista, et blogosfäär on avalik ruum ja kogu materjal seal ongi avalikuks kasutamiseks? Miks siis minu õiglustunne ja mingi ajakirjaniku eetika või väärikus on nii kohutavalt pihta saanud? Minu arust on see sulaselge alatus ja sigadus ja kui sellele mitte mingit karistust ei järgne, olen ma väga pettunud.
Kuidas üldse on võimalik sellise asja peale tulla? Jah, muidugi on see ajakirjaniku jaoks intrigeeriv teema - ema valmistab ette oma vähki sureva lapse matuseid. Aga et lihtsalt võtta nende inimeste teadmata nende kõige avameelsemad mõtted ja tunded ja nende viimasid kuid? nädalaid? vähiga võitleva lapse fotod ja avaldada need ilma küsimata ajalehes? Selline sigadus ausalt ajab mind vihast keema.
Teiselt poolt pani see mind mõtlema, kuidas ise edasi tegutseda. Kas juhul, kui mingi erilise juhtumuse tõttu peaks millalgi avalikkus näiteks minu vastu huvi tundma, kas siis võiksin ühel päeval kuskilt väljaandest oma laste pilte näha ja enda jaoks talletatuid mõtteid lugeda?
Kas keegi teab, kehtib blogide suhtes üldse mingi regulatsioon või kehtib lihtsalt "ise olid loll"?

Kurioosum äripindadega

Paides ei ole äripindu. Mitte ühtegi kaubanduskeskust, kaupmehed on end sisse seadnud keskväljakuäärsetesse väikestesse majakestesse.
K-keskus, milles siiani tegutses ka õige mitu poodi, on tegelikult äripinnaks kõlbmatu. Kõrged trepid, ebamugavad sissepääsud. Läänes nii ei tehta. Seal on sissepääsud tänavaga samas tasapinnas, lükanduksed lükatakse eest ära, ka külmal ajal on "uksed" eest ära ja tänaval kõndides haaravad poodidest tulevad värske saia, magusa šokolaadi või kreemide-seepide lõhnad sind endasse ja märkamatult oled astunud sisse. Ja märkamatult oledki ostu teinud. See on ainult samm sitpoolt joont sinnapoole, mitte kaheksa astet üles ja siis raske, väljapoole avanev, suletud uks.
Aga see selleks. Nüüd siis kolibki Swedbank ikka K-keskusesse ja Walkingil, linna ainsal kingapoel!!!, tuleb uus pind leida. Mida aga pole, see on sobiv rendipind.
Samas on meil ju uhke ärimaja, just selleks ehitatudki, et pinnad poodidele välja rentida.
See aga aina tühjeneb. Suurem osa aknaid kannab silte "välja rentida". Sest see on kesklinnast eemal, pressitud kitsale siilule, parkimiskohad olematud.
Sellesama arendaja kaubanduskeskusest Türil kirjutasin enne selle avamist tänavu maikuus. Siis arvas arendaja, et sügiseks tahaks kõigile pindadele rentnikud leida. Arvasin juba siis, et ta on õnnega koos, kui ta sügiseks needki vähesed rentnikud alles on.
Polegi sinna kedagi lisandunud, nüüd pakib pillid kotti sealne suurim rentnik Ideaalkosmeetika.
Kuidas on võimalik, et arendaja arendab kaubanduskeskust, kaupmeestega läbi rääkimata ja midagi kauplemisest taipamata? Maja on nagu koobas, peegelklaasidega, aru ei saa, mis seal majas küll ometi olla võiks. Ühtki reklaami, vaid väike abitu sildike "Oleme avatud". Mis on avatud, mis selles koopamajas asub? Enne ei tea, kui kitsast uksest sisse astud. Aga vat inimene ei astu. Mis teda sinna kutsuks, mis tõmbaks? See kõik on peidetud tumedate klaaside taha.

politseinikud jätavad pättide mulje

Mitte üheski teises riigis, kus ma käinud olen (välja arvatud ehk Läti?) pole ma näinud, et politseinikud ajaks ise nagu kahtlaseid asju. Mujal on nii, et kui tahetakse liiklust vaigistada, seistakse avalikult, politseivormis ja -autoga, maantee ääres. Mäletan, kui Andrus ükskord Norrast ära tulles kihutama kukkus, laevale jõudmisega oli päris kiire. Ja kuidas siis Norra politseiauto kõrvale sõitis ja politseinik näitas käega, et slow down, slow down. Kui sai käeviipe ja noogutuse ja vähenenud kiiruse vastuseks, sõitis oma teed. Ei pidanud masinat kinnigi. Soomes sõidavad kiirteel enamus 130ga, aga mitte ühtki kuskil põõsas vend varjavat politseinikku pole ma näinud.
Aga meil - kõik käib kuidagi salaja, kuidagi peites ja hiilides, just nagu teeks midagi seadusevastast, midagi salajast ja halba, mida keegi ei tohi näha. Nädalapäevad on nad eraautoga passinud Mäo bussipeatuses, täna passis seesama tumehall Audi meie kodu teeristis, kus on lühike 50ne lõik. Mäost mõni kilomeeter Rakvere poole olid nad oma auto ajanud bussiooteputka taha! ja ise piilusid bussiputka tagant oma kiirusemõõtjaga. Kuidas nad ise end alandatuna ei tunne? Või tundub selline politsei-päti mäng neile tõesti põnev? Kui sa oled Eesti Politseist, korra kaitsja, seisa siis auga ja tee oma tööd! Aga ei. Hiilime, piilume, peidame, varjame...ja siis hüppame põõsast välja ja keerame trahvi ära. Nomaeitea, minu arvates on hoopis ohtlikum sõita nii, et pean kramplikult spidomeetrit passima ja midagi olulist teel või tee kõrval toimuvast jääb märkamata.

sügisevärvid

Täna hommikul käisin üle mitme päeva väljas. Milline imeilus päikeseline sügishommik, kui puhas ja värske oli hommikuniiske õhk!

Püüdsin aia värve ka jäädvustada, aga kahjuks pean endale tunnistama, et pildistamisel olen täielik koba. Neil horisontaalis oldud päevil sattusin mitmete imeliste fotoblogide peale, aina vaata ja ahheta! Ja tunne kadedust ja häbi kui tahad...
Üks imeline leid on Tõnu Õnnepalu blogi. Lisan selle oma nimekirja, sest tahan ikka ja jälle sinna tagasi minna. Esna, kus on Andruse juured ja kuhu ta on püüdnud juba aastaid meid mõnd vana puumaja ostma meelitada, ei kutsu mind küll eriti. Aga Tõnu pildid ja tekstid, mis ongi nagu luule, on omamoodi pidulikud, puhtad ja pühalikud. Omamoodi tänupalved.

Mõned oma aia klõpsud panen ka ikkagi üles. Mis sest et...! Talvel, kui maa on valge, hea meenutada. Kõige fotogeenilisemaks osutus pisikeste õitega maran, mille ümber täna veel mesilasedki sumisesid. Täisõies on põõsasmaran, kukeharjad alles alustavad...Tegelikult, mis sügisevärvid need ka on... Oma leekivoraže lehti pole vahtrad veel justkui näidanudki? Ja muru on alles nii roheline...

lastest rõõmu tunda ikka jaksab

Tänane päev annab lootust, väheke oleks nagu parem. Hommikul otsustasin küll kaugtöö kasuks, ja targasti tegin. Kui lõunaks oma majandusloo valmis sain ja ära tahtsin saata, selgus, et JT-s pole ei netti ega telefoniühendust. Kella poole ühe paiku käinud veel Elioni mehed nõutult ümber maja, et no keegi peab olema kuskilt kaevanud. Aga ei olnud. Öösel oli keegi hoopis varjendiukse maha lõhkund ja keldrist meie kaabli lihtsalt pihta pannud.

Igatahes on mu homse lehe tööd tehtud ja - milline õnn, et Kaspar eile õhtul koju tuli! - mälupulgal toimetusse ära viidud. Peale selle viis ta lapsed ka hommikul kooli ja käis neil järgi, tõi kaminapuid ja käis poes, mis ma oleks küll ilma temata teinud!

Söögiteoks võtsin end kokku. Süda kohe rahul, kui laps läheb kodust teele, nii et oigab lausa. Et nii palju pole tükil ajal söönud. Kaasa võttis küll ainult maasikamoosi.

Sander helistas ja oli kõrvust tõstetud. Jüri Pihel olla teda eelmisel aastal tehtud sitcomi põhjal nüüd loengus esile tõstnud ja öelnud, et "this young man is a great comedyactor", selle žanri jaoks vajalike suurepäraste näoilmete ja karakteriga. Siis ta mängis mingit vuntsidega vanameest. Olgu siis pilt ka.

out

No nii läbi ei mäletagi millal viimati olin. Ma vihkan selliseid päevi, kus midagi ei saa tehtud. Teha oleks küll, aga jõuraasugi pole.
Kusjuures palavikku pole. Tohutu nohu, peavalu ja täielik jõuetus. Kui tuleb mingi helgem hetk, et kuule, justnagu natsa parem, et nüüd lõpuks tõuseks ja tötserdaks vaikselt midagi teha (no ei jõua lihtsalt kolm päeva juttis pikali olla!), siis mõne minutiga on nii halb, nii halb ja oledki jälle horisontaalis.
Nii palju telekat pole ma vist kunagi vaadanud. Pikaks ajaks isu täis.

sõnusin ära

Kuskil nädala eest kurtsid lapsed valusaid kurkusid ja on siiani hirmsasti tatistanud. Samamoodi Tiit töö juures, otse mu selja taga. Eile oli juuksur kohutavas nohus ja kurguvalus. Ah jaa, ema ju ka, kui tema juures saunas käisime. Kurk ja nohu ja nüüd juba mitu päeva lausa palavikus.
Ja mina mõtlesin eile uhkustundega, et tea mis imeasja ma küll sel suvel õigesti olen teind, et tervis nii tugev on - ümberringi möllab, aga mulle näe külge ei hakka.
Täna hommikul ärkasin leekivpunase kurgu, valutavate silmakoobaste ja kuumust õhkava näoga. Pärast soolaveega kuristamist, kruusitäit kuuma kohvi, esimest imemistabletti ja kruusitäit kuuma teed ei ole mingeid muutusi tunda.

vaat, mis sünnipäevakink võib teha

Täna sai Sääskülas käidud. Talus, kus aastaid tagasi võttis üks külapoiss külatüdruku 13. sünnipäevale tulles kingiks kaasa kaks küülikupoega.
See osutus olema selle tüdruku elus saatuslik päev. Sest selle kingiga tuli kaasa üks haigus, küülikumaania, nagu küülikukasvatajad ise seda nimetavat.
Tüdruk võttis "Küülikukasvatajate käsiraamatu" ette ja õppis oma uusi lemmikloomi söötma. Hankis jõuluks ka ühe isase ja luges küülikute paaritamise kohta. Esimesed pojad lõi tüdruku isa maha ja tegi turul rahaks.
Sealt sai alguse väikese tüdruku unistus - suurena on tal küülikufarm.
Nüüd, aastaid hiljem, on ta ette võtnud oma unistuse teoks teha. Sealsamas isatalus kasvatab ta nii kääbusküülikuid lemmikloomadeks kui ka hiidküülikuid lihaloomadeks, kokku on neid praegu 80 ringis.

Sellega veel ära ei majanda, noorel perel on plaan tallu ka tapatuba teha ja restoranide ja mahepoodidega lepingud sõlmida, siis saab loomade arvu suurendada.
Nüüd võtsid nad lisaks kolm kitse ka, kevadel on esimesi tallesid loota. Tahaks ka kitsepiima müüma hakata ja ise kitsejuustu tegema.
Ja kõik sai alguse neist kahest, oma talust kingituseks kaasa võetud jänkupojast...

Kolm asja on mulle väga imelised, jah, neli on, mida ma ei mõista...

Ei ole ma täna küll juurelnud ei kotka tee üle taeva all ega mao tee üle kalju peal, aga mõned küsimused on täna siiski tekkinud. Mida ma ei mõista.
Esiteks - kuidas küll kasvavad väikestest inglikestest sellised noored mehed? Mõelda vaid, milline eriline nimi veel pojakesele pandud, Janel... Ja siis, ainult 25 aasta pärast, on asjad nii, et sõidab narkouimas olles kaks noort inimest surnuks. Kus, kuidas ja milliseid vigu küll tehakse, et tulemus on selline?
Teine tänase päeva küsimus on see, et mis ajendab küll noort neidu enda msn-i pildiks oma aktifotot panema? Ise põhjendab, et enamuse ajast on ta ju niikuinii riides. Kuidas üks tüdruk selliseks kasvab, et ta arvab, et need inimesed, kes tema alasti keha ei ole näinud, on paljust siin ilmas ilma jäänud? Kas äkki ta vanemad ülistasid pidevalt tema ilu (milles iganes nad seda nägid?)? Kas ma ise kiidan äkki oma tütrele tema ilu liiga tihti?
See tänane pildike tuletas mulle meelde eelmise töökoha naabertoa vanameest, kes 62aastasena leidis endale noore pruudi (40 on ju 62sele noor!), kes oli maha jätnud mehe ja kaks last. Ja kuidas ta jättis meelega õhtul töölt koju minnes oma töölaua arvutis lahti aktifotod, mis ta ise oma uuest kallikesest kuskil metsas teinud oli. Et koristaja kindlasti näeks. Ja küsis järgmisel hommikul, kuidas meeldis. Sellest ma ka aru ei saa. Kas see tõstis kuidagi ta ego? Et näe, olen veel mees küll, sain endale sellise 40se tibi?
Kolmas asi, mis mind korduvalt hämmastab - mida küll mõtleb mees, kes sööb enne 30 inimesega ühes ruumis istumist küüslauku? Ja kohe innukalt! Ikka nii, et tema lähedusse sattudes püüad ainult välja hingata?
Jajah, on siiski paljut, mida ma ei mõista...

head lapsed, need kasvavad pitsata...?

Küll on kahju, Kurre pitsakohvik oli ometigi üks asi, mille üle me paidekatena uhkust tundsime. Ainus söögikoht, kuhu oma külalisi viisime. Ja need lõputud võrdlused, kas peale jääb Paide pitsa või Pärnu Steffani oma, nii võrdselt imehead olid need!
Mäletan päeva, kui pitsakohvik esimest korda uksed lahti tegi. Siis oli see peaaegu ringtee ääres vanas puumajas, mõnus hubane koht. Avamispäeval kell kuus õhtul astusime sisse. Kurre istus üksinda, valge põll ees, laua ääres ja nägi suht kurnatud välja. "Kõik on otsas, kõik-kõik on otsas, mitte millestki ei ole enam teha...". Nagu tirtsuparv oleks üle käinud ja puhta töö teinud...
Siis mingil ajal kolis ta kogu kupatusega Mainori majja. See koht oli rahva jaoks natsa nagu liiga peen ja kallis.
Augustis enam uksi lahti ei tehtud, võeti mõtlemisaega. Või nii vähemalt väideti. Nüüd siis otsus, et enam uksi lahti ei tehtagi.

linnulaul ununeb

Pärast tööd viskasin korraks teleka ette külili "Südameasja" vaatama. Ja kuulsin seal linnulaulu! Mõelda vaid, et olen selle juba täitsa unustanud! Kevadine linnulaul...
Tundsin peaaegu juba puudust isegi sellest põldpüüst, kes alati, kui ma Viraksaare tee peal oma kõnniringi tegin, hakkas mu pea kohal ringe tegema ja hüüdma. Just nagu veneaegne kummist mänguasi, mis pigistades vilistas. Ju tal oli põllul pesa.
Tänasel kõnniringil lendasid hoopis sookured üle mu pea ja tegid oma kurguhäält. Nii nukker! No kohe väga nukker...

Õhtu oli aga seevastu imeline. Imeline oli see muidugi ainult lõpuks. Õhtu alguses tuletasid lapsed mulle meelde, kuidas käib elu kooliajal. Emme, kordame korratabelit! Ema, kus siin lauses koma käib? Emme, kuula, kas selline kirjandi algus sobib? Ema, mis vene keeles teper tähendab? Emme, mul on homseks matkaks jooki ja küpsiseid vaja! Ema, mis see füüsika kujund võiks tähendada, kas äkki universumit? Mateeriat, mis see mateeria veel on? Jne, jne...
Kell 22 teatasin, et ma võtan nüüd oma teetassi ja joon selle ära õues. Ja üksinda!!! Mingi hetk võiks ikka õhtus olla, kus oma mõtteid ka kuuled...
See oli päeva parim otsus. Teetassiga terrassil. Mõnus sume augustiöö, mis siis et tegelikult juba september. Kuskil eemal sõitsid maanteel autod. Kuskil kääksus uks. Muidu oli pime ja vaikne. Ja soe. Nii vaikne, et kuulsin tuult puulehtedes sahistamas, pealegi ei saanud pimedas arugi, et loodus sureb vaikselt...

(Pildil olevale sookurgede parvele sattusime toimetuse fotograafiga peale Albu kandis).

väikese Mari ilus lahkumine

Täna olid väikese Mari matused. Väikese õnneks mitte selles mõttes, vanust oli tal ikka pea 90, aga ta oli selline pisike ja tiitel "väike" jäigi eluajaks ta nime ette.
Kõiges selles pole midagi märkimisväärset, küll oli tal aga väga kurb-ilus lahkumispäev.
Viimased aastad veetis ta vanuritekodus, kunagine mees (kellega ta juba ammust ajast lahus oli) käis teda igal aastal sünnipäeval vaatamas. Tänavu juhtus aga nii, et Maril hakkas sünnipäevahommikul väga kehva ja ta viidi Paidesse haiglasse.
Mees tuli kohale rongiga, jalgratas kaasas, et jaamast kilomeetri jagu vanuritekoju sõita. Sõitiski. Seal sai teada, et sünnipäevalaps haiglasse viidud.
Egas midagi. Suur uhke roosibukett kotti, kott rattale ja Paide poole väntama. Ega see 15 kilti mehel tükki küljest võta, aga teine asi on, kui aastaid 90.
Kohale jõudis. Oh seda rõõmu ja imekaunist roosibuketti!
Sellise ilusa tundega Mari siis õhtul läkski.

naiste päev

Tänase päeva organiseeris mu eest ema. Oma tükil ajal vabal laupäeval oleks ta taht natuke ostelda ja valis selleks miskipärast Põhjakeskuse. Peaaegu Rakvere siis. Ja otsustas, et poisil hakkab seal niikuinii igav. Sest autos kohti rohkem polnud - mind oli ta arvestanud autojuhiks ja oma kaks õde oli ta ka poereisile kaasa organiseerinud. Emsu mahtus ka ära, temagi ju naispereliige.
Nojah. Õnneks jäi vähemalt raha alles. 150 krontsi raiskasin küll eerikate ja ühe krüsanteemipoti peale. Ja muidugi lubasin endale üksildase eeloleva septembri puhul lohutuseks karbi oma lemmikmaiust - Anthon Bergi kirsi-rummi küpsiseid. Aha jaa - nüüd meenub, et eile ostsin ju iseendale lilletädide käest kaks kimpu astreid ka! Tiit veel kilkas neid mu aknalaual nähes, et näe, sulle on austaja tekkinud... Nüüd läheb küll juba liiale, homsest hakkan kokkuhoidlikuks...
Põhjakeskus ei ole ju midagi üüratut, aga eks seltskonna liikumiskiirus oli ka suht vaevaline. Igatahes võttis ostlemine prouad nii läbi, et tagasiteel enam keegi suurt rääkida ei jaksanud. Nagu ühe jahimehe muljetes, kuidas Hiiumaale jahile sõites on kõik mehed tuuri täis, naistest vabanenuna lasevad praamil küüslaugul hea maitsta ja võtavad napsu nagu süda lustib, ühesõnaga vabale nädalavahetusele vastu minnes käib seal tõeline möll! Tagasiteel konutab iga mats oma nurgas ja ei tee suudki lahti.
Veel mahtus tänase sisse väike seiklus autopesulas. Kus ma käisin esimest korda elus. Autol enam külavaheteedele septembris asja pole ja otsustasime Emsuga selle kohandada sõiduks naistele. Igatahes, kui ma seal pabistasin, et kuidas ja mis, ütles Emsu, et tõmba uks kinni ja naudi šõud. Kui harjad autoni jõudsid, siis krabas küll mul käest kinni ja ei lasknud lahti enne kui föön teist tiiru tegi! Ja pidi kõige lõpuks naerukrambid saama, kui teenindaja meil ukse lahti tõmbas ja küsis kas läheme linna poole ja kas tema ka linna ära viiksime. Et lased autot pesta ja teenuse sisse käib ka pesija kojusõidutamine vastpestud masinas.
Laupäevaõhtu täitis...moos! Meie marjatädi oli meile trepile tõstnud kolm kasti alõtšasid, no kuidas ma vean need kuskile metsa alla! Ühe kasti suutsin ära sokutada, kahest sai 19 purki moosi. Marjad tegid tõelise nomaeitea... metamorfoosi või transformatsiooni, igatahes jäi mulle täiesti mõistetamatuks, kuidas nii magedatest ja maitsetutest ploomikestest tuleb selline hapu-hapu moos! Emsu muidugi väitis, et see on suhkrust. Et seda Selveri suhkrut ei või ju kunagi teada...

sammas oma silmaga ära nähtud

Eile õhtul, pärast lennijaamast tulekut, umbes samal ajal kui Oslo lennuk õhku tõusis, pidin pool tunnikest passima draamateatri juures. Kuniks Sandril tööpäev lõpeb. Kasutasin siis juhust ja lippasin Vabaduse väljakult läbi. Kell oli 22 ja 22.30 vahel.
Väljak elas oma elu, mis oli tore. Hoolimata hilisest ja pimedast ajast oli seal täitsa palju rahvast. Vanemad istusid pinkidel, nooremad külitasid künka peal murul.
Aga sammas... Mida rohkem koju sõites sellele mõtlesin, seda tugevam paralleel tekkis eestiaegse masajalgse taluperenaisega, kel undruku all paksud villased põlvikud. Võib-olla oligi selline samba kuju taotluslik? Jässaka eesti naise tugevad jämedad sääremarjad...